夢の源

Filmide vaatamise tehnikaid:

- vaatamine ilma subtiitriteta.

See toimib juhul kui kõneldav keel on vaatajale arusaamatu.
Kui on juurdepääs subtiitritele tekstina loetaval kujul, on põnev neid kas enne või pärast filmi lugeda. Soovitav jätta selle ja vaatamise vahele laagerdumisaega. Või lülituda tekstilt pildile näiteks poolepealt.

Kogemus:

Funuke, show some love you losers
Daihachi Yoshida
Jaapan 2007

Draama ühe pere hulludest. Huumuriga.
Aasia filmid töötavad ilma saatetekstita muide väga hästi. Olulisem on see, kuidas või mida näidatakse kui see, mismoodi kõik ära seletatkse.  Filmi tekib rohkem ruumi. Üles on nopitavad miljöö, mingi raam suhetest, oleneb täiesti filmist tegelikult. Mõnus on see, et selle kõige juures jääb rohkem õhku mõelda, tõlgendada, endale tuttavaga siduda.
Mida suurem on möödapanek tegelikust žüseest,(võimalik järgi lugeda subtiitritest) seda suurem võit vaatajale, ta on võitnud mitu lugu ühest.
Esialgu tekitab abitust. Kui sellest läbi hammustada siis tuleb meelde kuidas välismaa filme sai MTV3st vaadatud.

Subtiitrid lugesin selle filmi puhul kuu pärast filmi enda vaatamist. See oli nagu taasvaatamine väiksete boonustega. Upgrade. Dialoogid avasid ennast ja rasvasem kiht tõmmati sellele mälupildile, mis selleks ajaks oli juba mingi nostalgise mõnusa minususe omandanud.

Naudin ühe loo erinevaid lavastusi. Paar sellist olid näiteks Salom's Lot ja Day of the Triffids, milledel mõlemil oli mitu filmi/sarjaversiooni, lähtenovell ja raadiokuuldemäng. Mitme erineva lavastuse kogemus on võimalik saada ka ühelt väljalaskelt kui see kihtideks koorida ja need eraldi ette võtta.