20100117

Filmide vaatamise tehnikaid:

- vaatamine ilma subtiitriteta.

See toimib juhul kui kõneldav keel on vaatajale arusaamatu.
Kui on juurdepääs subtiitritele tekstina loetaval kujul, on põnev neid kas enne või pärast filmi lugeda. Soovitav jätta selle ja vaatamise vahele laagerdumisaega. Või lülituda tekstilt pildile näiteks poolepealt.

Kogemus:

Funuke, show some love you losers
Daihachi Yoshida
Jaapan 2007


Draama ühe pere hulludest. Huumuriga.
Aasia filmid töötavad ilma saatetekstita muide väga hästi. Olulisem on see, kuidas või mida näidatakse kui see, mismoodi kõik ära seletatkse.  Filmi tekib rohkem ruumi. Üles on nopitavad miljöö, mingi raam suhetest, oleneb täiesti filmist tegelikult. Mõnus on see, et selle kõige juures jääb rohkem õhku mõelda, tõlgendada, endale tuttavaga siduda.
Mida suurem on möödapanek tegelikust žüseest,(võimalik järgi lugeda subtiitritest) seda suurem võit vaatajale, ta on võitnud mitu lugu ühest.
Esialgu tekitab abitust. Kui sellest läbi hammustada siis tuleb meelde kuidas välismaa filme sai MTV3st vaadatud.

Subtiitrid lugesin selle filmi puhul kuu pärast filmi enda vaatamist. See oli nagu taasvaatamine väiksete boonustega. Upgrade. Dialoogid avasid ennast ja rasvasem kiht tõmmati sellele mälupildile, mis selleks ajaks oli juba mingi nostalgise mõnusa minususe omandanud.



Naudin ühe loo erinevaid lavastusi. Paar sellist olid näiteks Salom's Lot ja Day of the Triffids, milledel mõlemil oli mitu filmi/sarjaversiooni, lähtenovell ja raadiokuuldemäng. Mitme erineva lavastuse kogemus on võimalik saada ka ühelt väljalaskelt kui see kihtideks koorida ja need eraldi ette võtta.

20091220

Filmide vaatamise tehnikaid:

- vastupäeva-vaatamine

Panna film lõpust agusesse mängima.
Tehniline lahendus VirtualDub ja AviSynth, mis mõlemad vabavara.
Kogemus on märksa huvitavam kui on võimalus kasutada subtiitreid, kuna kõne muutub tagurpidi pöörates nagunii arusaamatuks.

Kogemus:


The Aggressives
Jae-eun Jeong
Lõuna-Korea 2005


Rulluisutajad, see tähendab, see on spordifilm. Sporti on väga naljakas tagurpidi vaadata. Üldse igasugu uhkeid efekte. Aga asi on palju diibim kui see. Filmid algavad väga emotsionaalselt. Tegelased annavad filmi alguses endast kõik, liiguvad edasi vabamalt, probleemitumalt. Inimesed tunduvad küborgitena aga selles on midagi kaunist. Kuidas igale väljapeetud jõnksuga operatsioonile eelneb sujuv sissejuhatus, ennustus liigutusest. Inerts kajab ettepoole
Toimivad vastupidised loogikad, uksi mitte ei suleta, vaid avatakse tormile. See loob nihestatud situatsioone ja suheteuunikume. Palju veidraid momente tekkis repliikide vahetamisest subtiitrite kaudu. See juhtus siis kui kaks tegelast juhtusid ütlema midagi teineteise otsa ja need ilmusid sutiitritesse samal ajal erinevatel ridadel. 

Pöördvaatamine nõuab pingutust et peas mitte aegajalt "õigetpidi" lugu kokku panna, mis rikub müstika. See on tõttöelda kogu asja võti. Kui sellega toime tulla on kogemus igati dada.




Uuemad kompuutrid tulevad äkki toime reaalajas tagurpidi mahamängimisega. Ise pidin ette võtma ja selle ära renderdama. Kui subtiitrid on eraldi tekstifailina tuleb seda nagunii teha. Vähemasti ei leidnud ma viisi kuidas subtiitrite ajastusi automaatselt ümber ehitada.
Praegune kirvemeetod on järgmine. Kasutades textsub.vdf pluginit Virtualdubile renderdasin faili koos subtiitritega ja siis avisythiga ümber pöörates veel teise korra.

20091218

Filmide vaatamise tehnikaid:

-võidab iga loos

Film jagatakse juppideks ja vaadatakse suvalises järjekorras. Parim viis on klassikaline sedeliloos. Märkida paberilehtedele osad 0-15; 15-30.., voltida kokku ja tõmmata kübarast filmi vaatamise käigus. Juppide pikkus oleneb meeleolust või üldkestvusest. Mida väiksemad on jupid, seda meeletum kogemus. Optimaalne on hüpata viieteist minuti kaupa.
Asja teeb huvitavamaks see, kui vaatajaid on rohkem ja ainult üks kinomehaanik, kes teab milliseid minuteid parajasti vaadatakse.

Kogemus:

The Man Who Left His Will on Film
Nagisa Ôshima
Jaapan 1970


See on müstiline mustvalge, mis andnuks samasuguse kogemuse ka niisama algusest lõpuni vaadates. Metafilm. Ebakonvesionaalsus teeb loositehnikaga vaatamise huvitavamaks veel seetõttu, et siis tõepoolest pole aimu, millist osa täpsemalt vaadatakse, kui kaugel asjad parasjagu on. Traditsioonilisema puhul annavad pinged ja muud rusikareeglid märku milliste minutitega filmist tegu võiks olla.
MHLHWOTF puhul lisab loos kahele piprakaunale juurde kolmanda.




Olen kasutanud ka täiesti suvalist navgatsiooniribal hüppamist Onu-raivo-pöördprogemise (orpp) puhul, mis näeb välja nii, et inimene vaatab liikuivaid pilte ja püüab neid pooleteise tunni jooksul üles joonistada. Orpijale on tähtis mitte valvsust kaotada ja jutuvestja küüsi unelema jääda.
Orpimine võiks olla täitsa omaette filmivaatamise tehnika. Teda on arukas kasutada kombineerituna mõne teise sobiva eritehnikaga ülal öeldud põhjusel. Selle saadus on pilguga haaratav kaart filmis toimunust. Kui palju ja millise rõhuasetusega ta räägib, oleneb orpijast. Kaardi lugemine on omakorda põnev filmivaatamistehnika.