夢の源

Filmide vaatamise tehnikaid:

-võidab iga loos

Film jagatakse juppideks ja vaadatakse suvalises järjekorras. Parim viis on klassikaline sedeliloos. Märkida paberilehtedele osad 0-15; 15-30.., voltida kokku ja tõmmata kübarast filmi vaatamise käigus. Juppide pikkus oleneb meeleolust või üldkestvusest. Mida väiksemad on jupid, seda meeletum kogemus. Optimaalne on hüpata viieteist minuti kaupa.
Asja teeb huvitavamaks see, kui vaatajaid on rohkem ja ainult üks kinomehaanik, kes teab milliseid minuteid parajasti vaadatakse.

Kogemus:

The Man Who Left His Will on Film
Nagisa Ôshima
Jaapan 1970

See on müstiline mustvalge, mis andnuks samasuguse kogemuse ka niisama algusest lõpuni vaadates. Metafilm. Ebakonvesionaalsus teeb loositehnikaga vaatamise huvitavamaks veel seetõttu, et siis tõepoolest pole aimu, millist osa täpsemalt vaadatakse, kui kaugel asjad parasjagu on. Traditsioonilisema puhul annavad pinged ja muud rusikareeglid märku milliste minutitega filmist tegu võiks olla.
MHLHWOTF puhul lisab loos kahele piprakaunale juurde kolmanda.

Olen kasutanud ka täiesti suvalist navgatsiooniribal hüppamist Onu-raivo-pöördprogemise (orpp) puhul, mis näeb välja nii, et inimene vaatab liikuivaid pilte ja püüab neid pooleteise tunni jooksul üles joonistada. Orpijale on tähtis mitte valvsust kaotada ja jutuvestja küüsi unelema jääda.
Orpimine võiks olla täitsa omaette filmivaatamise tehnika. Teda on arukas kasutada kombineerituna mõne teise sobiva eritehnikaga ülal öeldud põhjusel. Selle saadus on pilguga haaratav kaart filmis toimunust. Kui palju ja millise rõhuasetusega ta räägib, oleneb orpijast. Kaardi lugemine on omakorda põnev filmivaatamistehnika.