Filmide vaatamise tehnikaid on inspireeritud Aare Pilve luulekogumikus "Nägemine" avaldatud vaatamise tehnikatest.
---
Filmide vaatamise tehnikaid:
- lõppude ärahammustamine
Filmikunsti kõige koledam haigus, olenevalt regioonist ja žanrest aga peaaegu ka alati lausa surmatõbi, on filmide lõpuminutid. Kino peetakse maagiaks, maagilisim moment kino juures on see, kuidas ta suudab just äsja nähtut unustama panna. Niidid jooksevad kokku, kõik laheneb, saabub õnn, midagi ei jää kriipima.
Mingi aja jooksul saabub vilumus õige moment ära tabada, millal saalist lahkuda või film kinni klõpsata. Magusam osa filmist, väga võimalik, algab just sealt. Ka väga banaanikujuliste filmide puhul võib mingi vahepealse momendi kestmajäämine kummastavaid ja harivaid fantaasiaid tekitada.
Piraatkoopia kasutamise korral on võimalik faili kastreerida ja teda sellisena sõpradele edasi anda. Sellega saab hakkama järgides juhtnööre sellelt lingilt.
Kogemus:
Tenkousei
Nobuhiko Obayashi
Jaapan 1982
Tüüplugu murdeikka jõudnud poisist ja tüdrukust, kes satuvad õnnetu duettkukkumise läbi teineteise kehasse. Kerge häähuumoriga film. Kolmveerandi peal, (sagedasti parim aeg lõpetamiseks) just pärast ülimõnusat erootilist momenti vahetatud protagonistide vahel põgenetakse hämarikulisele paadisõidule. Ei lausuta sõnagi, noored saavad aru, et nende situatsioon ei ole ajutine. Et nad peavad õppima elama järelejäänud elu nõndamoodi.
Selliselt jutustatuna räägib film transsoolistena elavatest inimestest. Neid on meie keskel, me soovime liikuda selle tolereerimise poole. Olukorra "normaliseerimine" filmi lõpus räägib vastupidist: mees on mees ja naine on naine, niimoodi see peab olema.
Ma ei ole tõesti vaadanud filmi lõppu, ma võin teha ülekohut aga mul on selle suhtes halb eelaimdus. Kõik teised analoogsed lood mida olen näinud, lasevad ennast lõpuks täis.
No comments:
Post a Comment